Tõlgitud teosest
Isaac Asimov
Extraterrestrial Civilizations
I osa: The Earth
I peatükk: The Spirits
VAIMUD
Kui alustada algusest, peame tunnistama, et juba termin "maaväline intellekt" on mittetriviaalne. See viitab ju intellekti esinemisele teistes maailmades peale Maa ja selleks, et tal oleks mingi tähendus, peab eksisteerima arusaam, et peale Maa on olemas teisi maailmu.
Valdavale enamusele inimestest, läbi peaaegu kogu ajaloo, ei olnud siiski ühtegi maailma peale Maa. Maa oli terve maailm, kõigi elusolendite kodu. Taevas oli muistsete vaatlejate jaoks just see, mis ta tundus olevat: üle maailma kummuv baldahhiin, päeval sinine Päikese pimestava kettaga, öösel must ja täis tähtede heledaid täppe.
Sellises olukorras pole terminil "maaväline intellekt" mõtet. Rääkigem selle asemel "mitteinimlikust intellektist".
Niipea, kui me seda teeme, näeme kohe, et inimolendid on teaduseelsel ajastul alati eeldanud, et inimkond ei olnud üksi; et kogu universumit hõlmav ainus maailm oli nende arvates täis erinevaid mitteinimlikke intellekte. Pealegi ei olnud inimintellekt ainult üks paljudest, vaid kuulus väga tõenäoliselt kõige nõrgemate ja vähem arenenute hulka.
Näisid ju teaduseelsele mõistusele maailmas toimuvad sündmused arusaamatute ja tahtlikena. Miski ei järginud loomulikku ja paratamatut "seadust", sest seadused ei olnud tunnetatud universumi osana. Kui midagi juhtus ettearvamatult, ei olnud põhjuseks see, et meil polnud piisavalt teadmisi seda ennustada, vaid see, et universumi osa käitus vaba tahte järgi ning tegutses mingitel arusaamatutel motiividel – võib-olla isegi täiesti mõistetamatutel motiividel.
Vaba tahe on paratamatult seotud intelligentsusega. Et teha midagi tahtlikku, tuleb ju vähemalt märgata alternatiivide olemasolu ning valida nende hulgast – ja need on intellekti atribuudid. Nii arutledes tundus loogiline käsitleda intellekti looduse üldise omadusena.
Vanadel kreeklastel (kelle müüte tunneme kõige paremini) oli iga loodusnähtuse ja objekti jaoks oma vaim. Igal mäel, igal kivil, igal ojal, igal tiigil, igal puul oli oma nümf, keda iseloomustas mitte üksnes intellekt, vaid isegi enam või vähem inimese kuju.
Ookeanil oli oma jumalus, nagu taeval ja allilmalgi; neile omistati inimlikke omadusi nagu sünnitamine ja magamine, aga ka mitme taseme abstraktsioone nagu kunst, ilu ja juhuslikkus.
Aja möödudes said Kreeka mõtlejad piisavalt targaks, et vaadelda kõiki neid vaime ja jumalusi sümbolitena, ja püüdsid loobuda assotsiatsioonidest inimesega.
Nii kujutleti algul Zeusi ja tema kaasjumalaid elavat Olümpose mäel Põhja-Kreekas, kuid hiljem koliti nad üsna määramatusse „taevasse“. * Sarnane üleminek toimus ka iisraellaste jumala puhul, kes algselt elas Siinai mäel või koguni Seaduselaekas, kuid samuti paigutati lõpuks ümber taevasse.
Samamoodi arvati algul, et surnute vaimud jagavad maailma elavatega. Nii näiteks „Odüsseias“ külastab Odüsseus Hadest kusagil ebamäärases kohas kaugel läänes, ja samuti pidid Elüüsiumi väljad – kreeklaste paradiis – asuma kuskil läänes. Hiljem aga „viidi“ surnute vaimud üle poolmüstilisse maa-alusesse põrgusse.
Kuid see keeruline abstraheerimisprotsess on puhtalt intellektuaalne nähtus, mis pidi mõtlejat säästma lihtsameelsete eelarvamuste tekitatud segadusest. Harva on see mõjutanud tavalisi inimesi.
Seega, sõltumata sellest, mida Kreeka filosoofid võisid vihma põhjustest arvata, keskmine harimatu talupoeg võis vihmast mõelda (nagu Aristophanes naljatades ütleb ühes oma näidendis) kui "Zeusist pissimas läbi sõela".
Tänapäeva Ameerika Ühendriikides on meteoroloogia keeruline teadus ja ilmamuutuseid käsitletakse loodusnähtustena, mis järgivad nii keerulisi seadusi, et isegi täna ei mõista me neid lõpuni ja saame ilma ennustada vaid mõõduka täpsusega. Ometi on paljude ameeriklaste jaoks näiteks põud Jumala tahtmine, ja nad kogunevad kirikutesse vihma paluma, arvates, et Jumala plaanid on nii triviaalsed ja tähtsusetud, et Ta muudab neid kohe, kui paluda.
Me oleme harjunud mõtlema kõigist mütoloogilistest jumalatest ja deemonitest kui "üleloomulikest", kuid see ei ole tegelikult selle mõiste õige kasutus. Üheski müüdiloomise tasemeni arenenud kultuuris ei ole veel tekkinud loodusseaduste mõistet tänapäevases tähenduses, seega ei ole miski „üleloomulik“. Jumalad ja deemonid on pelgalt üliinimlikud. Nad suudavad teha asju, mida inimene ei suuda.
Alles moodne teadus on kasutusele võtnud igasuguste eranditeta kehtivate loodusseaduste kontseptsiooni -- olgu näiteks mitmesugused jäävusseadused, termodünaamika seadused, Maxwelli seadused, kvantteooria, relatiivsusteooria, määramatuse printsiip ja põhjuslikud seosed.
Üliinimlik olla on täiesti lubatud ja näiteid ei tule kaugelt otsida. Hobune on üliinimlik kiiruses, elevant jõus, kilpkonn pikaealisuses, kaamel vastupidavuses, delfiin ujumises. On isegi võimalik, et mõned mitte-inimlikul olendil võib olla üliinimlik intellekt.
Kuid ületada loodusseadusi, olla "üleloomulik", ei ole võimalik teaduse tõlgendatud universumis, "teaduslikus maailmavaates“, mis on ka ainus selles raamatus käsitletav.
Kergesti võidakse väita, et inimestel ei ole õigust öelda, et see või teine on "lubamatu", et midagi, mida nimetatakse üleloomulikuks, saab oma nime meelevaldne määratlusena väljastpoolt meie teadmisi, mis on piiratud ja puudulikud. Iga teadlane peab tunnistama, et me ei tunne kõiki loodusseadusi, mis võivad olemas olla, ja et me ei mõista põhjalikult meie arvates eksisteerivate loodusseaduste kõiki tagajärgi ja piiranguid. Meie ahtast teadmistepiirist kaugemal võib leiduda paljutki, mis tundub "üleloomulik" meie väetile maailmamõistmisele, kuid on sellegipoolest olemas.
Täiesti õige, kuid mõelgem järele –
Kui lähtume teadmatusest, ei saa me teha mingeid järeldusi. Kui me ütleme: "Kõike võib juhtuda, ja kõik võib olla, sest me teame nii vähe, et meil ei ole õigust öelda ’See on’ või ’Seda ei ole’", siis on sellega ka kogu arutlus lõppenud. Me ei saa midagi elimineerida, me ei saa midagi eeldada. Kõik me saame teha, on panna sõnad ja mõtted kokku intuitsiooni või usu või ilmutuse põhjal – ja kahjuks ei tundu olemas olevat kahtegi inimest, kes jagavad sama intuitsiooni või usku või ilmutust.
Mida me peame tegema, on kehtestama reeglid ja seadma piiranguid, kui meelevaldseina need ka võiksid tunduda. Seejärel avastame, mida me võime öelda nende reeglite ja piirangute raames.
Teaduslik maailmavaade tunnustab ainult selliseid objekte või nähtusi, mis on – ühel või teisel viisil – vaadeldavad kõigi poolt, ning vaid selliseid üldistusi (mida nimetame loodusseadusteks), mis saavad tekkida niisuguste vaatluste põhjal.
Niisiis on olemas täpselt neli jõuvälja, mis juhivad kõigi elementaarosakeste käitumist – ja seega pikemas perspektiivis kõiki loodusnähtusi. Need on (avastamise järjekorras) gravitatsiooniline, elektromagnetiline, tugev tuuma- ja nõrk tuumainteraktsioon. Ei ole täheldatud ühtki nähtust, mida ei saaks seletada nendest jõududest ühe või teise toimega. Ei ole veel ühtki nii mõistatuslikku nähtust, millest teadlased peaksid järeldama mingi viienda jõu olemasolu peale ülalloetletud nelja.
On täiesti võimalik öelda, et on olemas viiendat tüüpi interaktsioon, mis on olemas, kuid mida ei ole võimalik vaadelda, või kuues, või mitmes tahes. Kuid kui seda ei ole võimalik vaadelda, kui ta ei ilmuta end ise mingil moel, ei ole sellest rääkimisel mingit mõtet – välja arvatud ehk meelelahutuseks fantaseerimine. ** Samuti on täiesti võimalik öelda, et eksisteerib on viies interaktsioon (või kuues või ükskõik mitmes), mida saab tõepoolest täheldada, kuid ainult teatud inimeste poolt ja ainult teatud ettearvamatutel tingimustel.
See võib ju mõeldav olla, kuid ei kuulu teaduse mõjupiirkonda, sest nendel eeldustel võib väita ükskõik mida. Võin näiteks öelda, et Kaljumäestik koosneb smaragdidest, mis näivad tavaliste kividena kõigile teistele peale minu. Seda väidet ei saa keegi ümber lükata, kuid mis sellest kasu on? (Rääkimata väärtusetusest mõjuvad sellised väited inimestele üldiselt nii ärritavalt, et igaühte, kes neid peale surub, võidakse hulluks pidada.)
Teadus tegeleb ainult korratavate nähtustega, vaatlustega, mida kindlaksmääratud tingimustes võib teha iga normaalse intellektiga isik, tähelepanekutega, millega mõistlikud inimesed *** nõustuvad.
Üsna kindlalt võib väita, et tegelikult on teadus ainus inimeste intellektuaalsete püüdluste valdkond, milles mõistlikud inimesed võivad väga sageli üksteisega nõusse jääda, ja kus mõistlikud inimesed võivad mõnikord oma meelt muuta kui leitakse uusi tõendeid. Poliitikas, kunstis, kirjanduses, muusikas, filosoofias, religioonis, majanduses, ajaloos -- täiendage nimekirja, kui soovite – muidu mõistlikud inimesed mitte ainult ei saa üksteisega mitte nõustuda, vaid teevadki seda järelejätmatult, mõnikord ülima kirega – ja tundub, et ei muuda oma vaateid iial.
Muidugi ei ole teaduslik maailmavaade meile juba ammustest aegadest ühes tükis ja muutumatult kätte antud. Seda avastati ja töötati välja vähehaaval. See ei ole lõplik nüüd, ja see ei saa kunagi olla täiesti lõpetatud. Uued täpsustused, muudatused, täiendused võivad esmapilgul tunduda fantaasiana (nagu kvantteooria ja relatiivsusteooria), kuid selliste asjade hoolikaks kontrollimiseks on olemas üldtunnustatud viisid – ja kui uued teooriad katsetustele vastu peavad, võetakse nad vastu. Testimise meetodid ei ole alati lihtsad ja kerged, katsetamise käigus võib tekkida vaidlusi **** ja kontrollimine võib asjatult viibida.
Aktsepteerimine saabub lõpuks ikkagi, sest teaduslik mõte on isekorrigeeruv, kui vaid eksisteerib piisav uurimis- ja publitseerimisvabadus. (Ilma lõpmatu raha ja lõpmatu ruumita on muidugi raske kindel olla täielik vabaduses.)
Kõik see õigustab minu otsust selles raamatus rääkida üle-normaalsest, kui tarvis, kuid mitte kunagi üleloomulikust. Käesolevat raamatut hõlmavas arutelus mitteinimliku intellekti üle ei hakka me rääkima ei inglitest ega deemonitest, ei Jumalast ega Kuradist ega millestki, mis ei ole kättesaadavad vaatlusteks, katseteks ja arutlusteks.
* See on üks näide teisest "maailmast", kuid sellisest, mis ei olnud kunagi vaadeldav ega muul tavalisel viisil tunnetatav.
** Ma ei taha fantaseerimist kuidagi halvustada. See on noobel kunst, mis nõuab suurt osavust. Ma tean. Ma olen endale sellega aastaid elatist teeninud. Kuid üks asi on mõelda välja lummav fantaasia, ja hoopis teine asi on segada see ära reaalsusega.
*** Ma ei hakka vaeva nägema „mõistliku inimese“ defineerimisega. Arvan, et võime teha mugava eelduse, et igaüks, kes käesolevat raamatut viitsib lugeda, on „mõistlik inimene“.
**** Säärased vaidlused võivad mõnikord olla üsna poleemilised ja isegi vastikud, sest teadlased on igast kandist inimesed ning igaüks neist võib vahel olla väiklane, õel, kättemaksuhimuline – või ka lihtsalt rumal.